Märjamaad on esmakordselt mainitud 1364. aastal, mil („zu Mariema”) kirikule nimetati uus preester. Kõrge kolmelööviline gooti stiilis kindluskirik on omapärane vaatamisväärsus. Kiriku ümber tekkis kirikuküla, mida ümbritsesid viie mõisa - Märjamaa, Kasti, Haimre, Sõtke ja Orgita mõisa maad. Märjamaa nime tekke kohta on 2 seletust: „Maarja maa” (kirik on pühendatud neitsi Maarjale) või „märja maa” (kolmes naabervallas, Märjamaal, Kullamaal ja Vigalas, on veel tänapäevalgi käibel humoorikas ütlus: „Märjamaal pole märga, Kullamaal pole kulda ja Vigalal pole viga!”). Alevik tekkis siia 19. sajandi teisel poolel. Rapla-Virtsu raudtee avamine 1930.-ndate aastate algul andis tõuke aleviku edasisele arengule. 1945. aastal sai senisest alevikust alev. Rajati keskväljak purskkaevu ja teedevõrguga, mille äärde ehitati omaaegse Märjamaa rajooni täitevkomitee ja parteikomitee hoone, lisaks ehitati saun ja neli korterelamut. 1960ndatel aastatel ehitati keskväljaku äärde kultuurimaja ja kauplus-söökla-restoran ning uus koolimaja. Alevi lõunaossa hakkas arenema tööstuspiirkond. 1970ndatel aastatel hoogustus alevis korterelamute ehitus ja kujunesid uued eramupiirkonnad. Ehitati 140-kohaline lasteaed.

Alevi sümboliks võib pidada Märjamaa Maarja kirikut koos 1932. aastal ehitatud ja 1989. aastal taastatud kiriku värav-monumendiga, mis on mälestusmärk Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele. Kirikuaias on ajaloolisi hauasambaid, kena on uus pastoraadihoone. Alevi edelaosas on endine maakividest õigeusukirik ja vanad Haimre mõisa väravapostid Haimre puiestee alguses. Vaatamisväärsusteks Märjamaa alevis on veel puitehitised peatänava ääres ning endises raudteejaama kompleksis. Kultuurilise ja ajaloolise väärtusega on mälestusmärk küüditatutele kirikuaias, mälestuskivi Velise Vabariigi juhtide hukkamispaigas ja mälestuskivid Teises maailmasõjas Märjamaa lahingutes hukkunuile.

Aastal 1945 moodustati Märjamaa valla territooriumile kolm külanõukogu: Märjamaa (asukohaga Märjamaa alevis), Paeküla (asukohaga Paekülas) ja Alaküla (asukohaga Haimre külas). 1954. aastal likvideeriti Paeküla külanõukogu ja selle territoorium liideti Alaküla külanõukoguga. Samal aastal liideti Sipa külanõukogu Märjamaa külanõukoguga ja Märjamaa külanõukogust Vaimõisa piirkond Varbola külanõukoguga. Pärast neid muudatusi oli Märjamaa külanõukogus 20 asustatud punkti. 1960. aastal likvideeriti Alaküla külanõukogu, selle territoorium liideti Märjamaa külanõukoguga. Samal aastal liideti osa Märjamaa külanõukogu territooriumist Varbola ja Loodna külanõukogudega. 1963. aasta juunikuus liideti Velise külanõukogust Kiilaspere küla Märjamaa külanõukoguga. 1967. aasta oktoobrikuus liideti Märjamaa külanõukogu territooriumist osa Tolli külast Loodna külanõukoguga. 1972. aastal likvideeriti Varbola külanõukogu, selle territoorium liideti Märjamaa külanõukoguga. Samal aastal liideti 370 ha suurune territoorium Velise külanõukogust Märjamaa külanõukoguga. 1976. aastal likvideeriti Velise külanõukogu ja selle territoorium liideti Märjamaa külanõukoguga. Samal aastal liideti Märjamaa külanõukogust 39 ha suurune maa-ala Märjamaa alevile. 14. veebruaril 1991 moodustati Märjamaa külanõukogu asemele Märjamaa vald.

Endine Loodna vald moodustati 1990. aastal Loodna külanõukogu asemele. 1938.-1940. aastal eksisteerinud Märjamaa valla läänepoolsetel ja Kullamaa valla kirde- ja idapoolsetel äärealadel asuv Loodna külanõukogu moodustati 1954. aastal, kui ühendati Sooniste, Vaikna ja Loodna külanõukogud ning Märjamaa külanõukogu Sipa piirkond. Loodna vald oli moodustatud territooriumile, kus ei ole ajalooliselt kirikut ega kalmistut. Ajalooliselt oli aga näiteks Loodna külast pärit omal ajal võimukas Lode vasalli perekond, kes feodalismi varasemal perioodil etendasid Läänemaa ajaloos tähtsat osa. Territooriumil on olnud palju mõisaid: Loodnal 1505. aastast, Sipa mõis 1527. aastast, Päädeva 1544. aastast, Teenuse kindlustatud mõis Stenhus 1560. aastast, Mõraste 1563. aastast jne. Vanemad mõisad Kohatu ja Maidla pärinevad aga 15. sajandist.